Surematud eurooplased

Tänane Postimehe veebikülg teatab rõõmusõnumi, et Eesti sündimus on Euroopa suurim. Kahtlematta on see meile, kes me viimasel ajal palehigis lapsi treinud oleme, suureks tunnustuseks. Kuid nagu iga iibeteemaline artikkel peab ikka mustades toonides lõppema. Nimelt on meil ka Euroopa suurim surevus.

Mis asi on suurim surevus? Kui suurim sündide arv on muutuv näitaja, mis sõltub sellest kui palju lapsi eostatakse, siis peaks pikas perspektiivis surmade arv võrduma sündidega. Olgu, kui mõni kaheksakümneaastane just see aasta ei sure, siis lõpp talle igal juhul saabub. Seega peaks võrdluseks tooma ikka eelmiste aastate sündivust. Kui see aasta sündis 12000 siis näiteks 2002 8000 (viimane arv laest võetud). Nii moodustuvad graafikud läbi aja ja sealt näeb reaalset demograafilist muutust.

Oletame, et kõik surijad paneksid kogu oma energia mängu ja peaksid terve järgmise aasta vastu (hüpoteetiline teooria). Samas sünniks ainult üks laps. Mis tulemuse saaksime? Hurraa! Iive on positiivne. Ainult pikemas perspektiivis sureme välja. Aga mis sellest - täna saame end numbritega lohutada.

Urmas

Mida ma ometi mõtlen?

Mu onu rääkis kunagi, et kõik mehed kes sõidavad diisel-autodega on traktoristid ja prantsuse autod on vaid opakatele. Nüüd sõidab ta diisel-Renault'iga. Mina, kes ma olen blogijatesse alati kerge irooniaga suhtunud - tegin endale BLOGI..

Mul pole veel õrna aimu mida ma sellega peale hakkan ja kas sel on üldse jätkusuutlikust. Ainus mis on kindel, et miski mu kuklas ütles, et ma pean seda tegema. Pahatihti on mu kuklatundel õigus, aga mine tea - ehk veab nüüd alt.

Urmas